Pärlitest loomad
Mul on kombeks iga natukese aja tagant millestki vaimustuda ja sellega siis sellega enam (või kulukamalt) tegeleda, kui ehk praktiline oleks. Seekord on selleks üks põnev käsitöö liik - nimelt pärlitest loomade tegemine. See on vist enam saksa kultuuriruumis levinud tegevus, sest märksõna perlentiere tõi googlist enam vasteid välja kui inglisekeelne vaste (mida ma enam ei mäletagi...). Eriti veel pildiotsing.
Siinjuures pilt minu 5. loomakesest, mida ma olen kokku pusinud. Ja muidugi oli minu esimeseks õpetajaks ka sakslane!

Päris keerukas oli saada raamatut, mis õpetab natuke ja annab ehk ka inspiratsiooni edaspidiseks, kuidas loomakesi pärlitest kokku seada. Aga kolmandal katsel see mul õnnestus.
Eelmine vaimustus oli tuulelohe lennutamine - sellest pole ma tegelikult veel päris üle saanud, sest mulle sobilikku tuulist ilma on vähe olnud. Ja seega pole ma ka lohet suurt lennutada saanud.
Ja sellest eelmine oli vist autosse igatsugu asjade otsimine ja ostmine. Et mida võiks kunagi vaja minna ja mis oleks siis mõnusasti käepärast.
***
Täna ma sain aru, miks mulle siinne tööõhkkond veel väga meeldib. Ma tunnen juba piisavalt inimesi. See on minu jaoks ikkagi oluline osa töötamisest. Ma lihtsalt pole selline lihtsalt võõrastega suhtlema mineja. Ma saan enamasti küll hakkama, aga see nõab pingutust. Alati. Tuttavategagi mõnikord. Aga nii mõnus on siin ringi liikuda, ja teada, kelle käest sa mingit infi saada võid. Või lihtsalt sõnakese lobiseda. Mõnus!
Siinjuures pilt minu 5. loomakesest, mida ma olen kokku pusinud. Ja muidugi oli minu esimeseks õpetajaks ka sakslane!

Päris keerukas oli saada raamatut, mis õpetab natuke ja annab ehk ka inspiratsiooni edaspidiseks, kuidas loomakesi pärlitest kokku seada. Aga kolmandal katsel see mul õnnestus.
Eelmine vaimustus oli tuulelohe lennutamine - sellest pole ma tegelikult veel päris üle saanud, sest mulle sobilikku tuulist ilma on vähe olnud. Ja seega pole ma ka lohet suurt lennutada saanud.
Ja sellest eelmine oli vist autosse igatsugu asjade otsimine ja ostmine. Et mida võiks kunagi vaja minna ja mis oleks siis mõnusasti käepärast.
***
Täna ma sain aru, miks mulle siinne tööõhkkond veel väga meeldib. Ma tunnen juba piisavalt inimesi. See on minu jaoks ikkagi oluline osa töötamisest. Ma lihtsalt pole selline lihtsalt võõrastega suhtlema mineja. Ma saan enamasti küll hakkama, aga see nõab pingutust. Alati. Tuttavategagi mõnikord. Aga nii mõnus on siin ringi liikuda, ja teada, kelle käest sa mingit infi saada võid. Või lihtsalt sõnakese lobiseda. Mõnus!


0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home