Lämbe Eesti suvi

Täna siis üle kuu aja üks postitus mu blogis – see-eest pikk :) Aga Berliin oli tõesti tore. Lisamärkusena, et me kirjutasime selle kahepeale, seetõttu ehk ka veidraid meie- või siis mina-stiilis kohti sees. Aga eks me rohkem seda ju enda jaoks kirja panimegi. Nii tore on aegajalt hiljem reisikirju üle lugeda.

Ma ei ole teile rääkinud, et kuidas mu auto-ootus lõppes ja ma sellega nüüd igal võimalikul juhul ringi vuran. Ning kuidas ma uuel ametikohal aeg-ajalt vaevu ülevoolavat entusiasimi talitsen, nii et aegajalt kodustki õhtul tööle hiilisin – nii põnev on lihtsalt! Kuidas minust on saanud Klassikaraadio fänn – autos muud ei kõlagi. Kui toredad uued töökaaslased mul on. Kuidas ma oma toredat Canon PS S2 katsetan ja temaga järjest enam rahul olen (vaadake vaid Berliinis tehtud loomaia pilte!). Kuidas ma avastasin, et müüt Tallinna koledast liiklusest on siiski suurem, kui asi ise. Kuidas ma reedel enda jaoks avastasin uue subkultuuri – lohelennutajate oma (nii et endalegi lauba miski odava lohe hankisin – õhku pole ma teda veel sobiva ilma puudumisel saanud). Ja ega ma pikemalt sellest teile ei pajatagi.
Minuga on vist sedasi, et kui elu läheb aktiivsemaks, siis blogisse kirjutamise vajadus kaob ära. Aeg kulub justkui elamisele. Mis paneb mind imestama, kuidas nii mõnigi blogija suudab iga päev pea-aegu pika-põhjaliku postituse kokku panna... Hämmastav produktiivsus!