Kevad kohal!
Eile oli tore rahulik päev – piisavalt mõnusat olesklemist ja ringikolamist. Ometi sain ma hommikul magada ja ei ärganud minu peas häälekalt kokku põrkavate mõtete kolina tõttu juba enne tööpäeva algust. Ju siis hakkab kõik paika minema ja rahunema.
Panime oma Nepaali-jakid selga ja seadsime sammud linnapoole. Lõuna paiku jõudsime ära viia korruselise pulmatordi aluse ja 500.- tagatisraha tagasi saada. Ja hoolimata sellest kõigest ilusast sain ma natuke kurjaks. Ma olin juba otsustanud sisemas neile andeks anda, kuid kui suhtlesin teenindaja-tibiga, siis see ununes. Minu märkuse peale visati suht ülbelt, et ah pidi vaarikatega olema ja oli kirssidega, eks ma ütlen edasi, ega mina ju torte ei tee. Ei no jumal tänatud, et sina kallis Kati neid ei tee! Muidu oleks ikka päris kole. Igatahes tekkis soov Pagaripoistest mõne ülemusega suhelda ja oma värsket teeninduskogemust nendegagi jagada. Näis, kas viitsin.
Jõusime ka Draama kassast ometi need paljuoodatud Endla Rehepapi piletid kätte saada – loodetavasti on siis 4 nädala pärast ka neljarattaline olemas ja võimalus seda kasutada ning Pärnu vurada.
Ja siis Plazasse peale väikest Scotland Yardi einet (mille juures ma avastasin, et võin vist end seal küll püsikliendiks juba nimetada, sest menüüd mul tellimiseks enam vaja ei lähe) – vaatama fimi V nagu Vendetta. Ulmekas tulevikust, mil Inglismaal totalitaarne politseiriik, möllavad haigused, maailmariik USA on oma praeguse võimsuse minetanud ning kust ei puudu ka superkangelane, kes aitab väeteid ja õnnetuid. Tore koomiksilaadne film. Mulle millegipärast meeldis, hoolimata loo lihtsusest. Või ehk just seetõttu.
Kahjuks ei õnnestunud päris hästi minu plaan võtta Bonaparte’st paar trühvlit stiilsesse paberkotti (ja mõtlesin sinule, E, et kas oled selle kohaga sotid selgeks saanud?) ja need kuskil mõnusas istumiskohas ära krõbistada. Isegi meie talvel avastatud „sala-vaateplatform“ oli rahvast tulvil. Igale poole jätkus sel soojal päeval inimesi... Nii saimegi Pika Hermani jalamil muruplatsil hetkeks end maha toetada ja šokolaadi nautida.
Ma pole kunagi jala kesklinnast läinud Kristiinesse. Päris huvitav piirkond see Kassisaba kant – meenutab Tartus natuke Supilinna ja miks mitte ka Kassitoomet. Läbisegi lagunenud väga vana ja vastvalminud uus.
Ja sisemuses kogu aeg selline sügav rahu – kõik on paigas! Stabiilsus. Turvatunne. Väga rahulolev meelekindlus. Aga seda ei saa kirjeldada. See lihtsalt on.
Panime oma Nepaali-jakid selga ja seadsime sammud linnapoole. Lõuna paiku jõudsime ära viia korruselise pulmatordi aluse ja 500.- tagatisraha tagasi saada. Ja hoolimata sellest kõigest ilusast sain ma natuke kurjaks. Ma olin juba otsustanud sisemas neile andeks anda, kuid kui suhtlesin teenindaja-tibiga, siis see ununes. Minu märkuse peale visati suht ülbelt, et ah pidi vaarikatega olema ja oli kirssidega, eks ma ütlen edasi, ega mina ju torte ei tee. Ei no jumal tänatud, et sina kallis Kati neid ei tee! Muidu oleks ikka päris kole. Igatahes tekkis soov Pagaripoistest mõne ülemusega suhelda ja oma värsket teeninduskogemust nendegagi jagada. Näis, kas viitsin.
Jõusime ka Draama kassast ometi need paljuoodatud Endla Rehepapi piletid kätte saada – loodetavasti on siis 4 nädala pärast ka neljarattaline olemas ja võimalus seda kasutada ning Pärnu vurada.
Ja siis Plazasse peale väikest Scotland Yardi einet (mille juures ma avastasin, et võin vist end seal küll püsikliendiks juba nimetada, sest menüüd mul tellimiseks enam vaja ei lähe) – vaatama fimi V nagu Vendetta. Ulmekas tulevikust, mil Inglismaal totalitaarne politseiriik, möllavad haigused, maailmariik USA on oma praeguse võimsuse minetanud ning kust ei puudu ka superkangelane, kes aitab väeteid ja õnnetuid. Tore koomiksilaadne film. Mulle millegipärast meeldis, hoolimata loo lihtsusest. Või ehk just seetõttu.
Kahjuks ei õnnestunud päris hästi minu plaan võtta Bonaparte’st paar trühvlit stiilsesse paberkotti (ja mõtlesin sinule, E, et kas oled selle kohaga sotid selgeks saanud?) ja need kuskil mõnusas istumiskohas ära krõbistada. Isegi meie talvel avastatud „sala-vaateplatform“ oli rahvast tulvil. Igale poole jätkus sel soojal päeval inimesi... Nii saimegi Pika Hermani jalamil muruplatsil hetkeks end maha toetada ja šokolaadi nautida.
Ma pole kunagi jala kesklinnast läinud Kristiinesse. Päris huvitav piirkond see Kassisaba kant – meenutab Tartus natuke Supilinna ja miks mitte ka Kassitoomet. Läbisegi lagunenud väga vana ja vastvalminud uus.
Ja sisemuses kogu aeg selline sügav rahu – kõik on paigas! Stabiilsus. Turvatunne. Väga rahulolev meelekindlus. Aga seda ei saa kirjeldada. See lihtsalt on.
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home