Midagi värsket
Möödunud nädalatel olen ma puudust tundnud millestki värskest – nii materiaalses kui ka vaimses maailmas. Kõik on kuidagi veniv ja ootuspärane ja kõik tore nii kaugel tulevikus. Või vähemalt nii tundub. Kevad ja soe kaugel. Toradad reisid ja ettevõtmised kuude taga.
Kevadet ju natuke õhus on tunda – lumi on kesklinna poole minnes juba päris haruldaseks muutunud. Nõmmel küll jätkub seda vist peale volbritki. Loodetavasti siiski küll mitte aga... Nii eile kui ka täna hommikul ujula poole jalutades kõlas linnulaulu juba täitsa aprillikuises mitmekesisuses. Igatahes nagu tavaliselt tekib mul mõte, et tahaks linnulaulupraktikumi. Tartusse Raadi surnuaeda, kus oma ala asjatundjad linnulaulutarkust jagasid. Oh neid toredaid uduseid hommikuid enne kukke ja koitu, kui seda oma lõbuks kuulamas sai käidud. Aga tuleb oma piraadikas Jüssi plaat välja otsida ja põhitegijad üle kuulata. Kuldnokka kuulsin vist kindlasti. Aga kas see teine natuke huvitavam laul oli nüüd miski hobu- või vainurästas? Ma muidugi ei tea, millal need üldse meie maile jõuavad – ehk oli see kõrvujäänud sidin hoopis kolmanda-neljada sulelise kevadrõõm. Aga üle võiks selle plaadi ju ikkagi kuulata.
Energialaengut ei saanud ma ka lauäevaõhtusest Von Krahlist. Võluflööt oli ju õigupoolest päris korralik tükk oma vonkraalilikkuses. Laulu ja tantsu ja sõnateatrit vahepeale. Lisaks uudset videoinstallatsiooni tooni andmas – eriti seda meie teatrites ei kasutata ju. Huvitavad rekvisiidid, ülihead näitlejad. Omapärane kuid siiski lihtne lugu. Siiski ei osanud ma seda idealistlikku lugu korralikult nautida. Viga ehk minus – igatsen natuke tagasi neid ammusid aegu, kus Krahlis käimine andis alati elamusele ka väikese ehmatuse lisaks (et oot, kas nii siis ka võib...). Nüüd juba natuke tead mida oodata – olgugi, et sellel trupil on oma isikupärane käekiri, siiski tead mida oodata. Natuke. Üllatusmomenti enam pole. Ja sellest on kahju.
Siis on mul veel tunne, et ma olen miljon aastat oodanud oma uut töökohta. Täpsemalt küll öeldi mulle jah-sõna ära 20. veebruaril. Aga sellest on nüüd siis juba 6 nädalat. Aga 3 nädalat veel... Ja see ON lõputu olnud. Pealegi pole veel selge, millal auto tegelikkuses minu kätte jõuab. Tõenäoliselt alles mai alguses, so siis ehk 4-5 nädala pärast. Reaalselt. Aga see ei takista mind unistamast optimistlikemast stsenaariumitest.
Väga innustav on akna ees õmblusmasinal sibulast sirguvat piibelepuhmast jälgida. See ei kasva mitte päevade vaid lausa tundidega. Tõesi hämmastav! Milleks üldse koduloom, kui on olemas sellised taimed :)
Aga tänane Linnateatris käik andis midagi puuduvat mulle. Genoom oli minu jaoks õige asi õiges kohas õigete näitlejatega õigel teemal. Litsalt mul oli huvitav. Mis siis, et lugu ise suht lihtsake ja paljud metafoorid ja süžeekäigud varemkasutatud. Ikkagi oli mul esimesest minutist kuni lõpuni huvitav ja tore. Ja kui ilus armastusavaldus seal eel oli! Alo Kõrve ja Elisabet Tamm kinnistusid varem nähtule kinnitusena veelgi mu lemmikute seltskonda (Vincent, Sebastian, Tõestus). Miks see lihtne lugu küll meeldis – kes seda teab.
Aga meie teatrimaraton läheb edasi. Kohevarsti Tõde-õigus taas Linnateatris, siis Draamas Rühka elu. Ning loodetavasti õnnestub ka Pärnus maikuul Rehepappi vaatams käia. Tore-toe igatahes!
Kevadet ju natuke õhus on tunda – lumi on kesklinna poole minnes juba päris haruldaseks muutunud. Nõmmel küll jätkub seda vist peale volbritki. Loodetavasti siiski küll mitte aga... Nii eile kui ka täna hommikul ujula poole jalutades kõlas linnulaulu juba täitsa aprillikuises mitmekesisuses. Igatahes nagu tavaliselt tekib mul mõte, et tahaks linnulaulupraktikumi. Tartusse Raadi surnuaeda, kus oma ala asjatundjad linnulaulutarkust jagasid. Oh neid toredaid uduseid hommikuid enne kukke ja koitu, kui seda oma lõbuks kuulamas sai käidud. Aga tuleb oma piraadikas Jüssi plaat välja otsida ja põhitegijad üle kuulata. Kuldnokka kuulsin vist kindlasti. Aga kas see teine natuke huvitavam laul oli nüüd miski hobu- või vainurästas? Ma muidugi ei tea, millal need üldse meie maile jõuavad – ehk oli see kõrvujäänud sidin hoopis kolmanda-neljada sulelise kevadrõõm. Aga üle võiks selle plaadi ju ikkagi kuulata.
Energialaengut ei saanud ma ka lauäevaõhtusest Von Krahlist. Võluflööt oli ju õigupoolest päris korralik tükk oma vonkraalilikkuses. Laulu ja tantsu ja sõnateatrit vahepeale. Lisaks uudset videoinstallatsiooni tooni andmas – eriti seda meie teatrites ei kasutata ju. Huvitavad rekvisiidid, ülihead näitlejad. Omapärane kuid siiski lihtne lugu. Siiski ei osanud ma seda idealistlikku lugu korralikult nautida. Viga ehk minus – igatsen natuke tagasi neid ammusid aegu, kus Krahlis käimine andis alati elamusele ka väikese ehmatuse lisaks (et oot, kas nii siis ka võib...). Nüüd juba natuke tead mida oodata – olgugi, et sellel trupil on oma isikupärane käekiri, siiski tead mida oodata. Natuke. Üllatusmomenti enam pole. Ja sellest on kahju.
Siis on mul veel tunne, et ma olen miljon aastat oodanud oma uut töökohta. Täpsemalt küll öeldi mulle jah-sõna ära 20. veebruaril. Aga sellest on nüüd siis juba 6 nädalat. Aga 3 nädalat veel... Ja see ON lõputu olnud. Pealegi pole veel selge, millal auto tegelikkuses minu kätte jõuab. Tõenäoliselt alles mai alguses, so siis ehk 4-5 nädala pärast. Reaalselt. Aga see ei takista mind unistamast optimistlikemast stsenaariumitest.
Väga innustav on akna ees õmblusmasinal sibulast sirguvat piibelepuhmast jälgida. See ei kasva mitte päevade vaid lausa tundidega. Tõesi hämmastav! Milleks üldse koduloom, kui on olemas sellised taimed :)
Aga tänane Linnateatris käik andis midagi puuduvat mulle. Genoom oli minu jaoks õige asi õiges kohas õigete näitlejatega õigel teemal. Litsalt mul oli huvitav. Mis siis, et lugu ise suht lihtsake ja paljud metafoorid ja süžeekäigud varemkasutatud. Ikkagi oli mul esimesest minutist kuni lõpuni huvitav ja tore. Ja kui ilus armastusavaldus seal eel oli! Alo Kõrve ja Elisabet Tamm kinnistusid varem nähtule kinnitusena veelgi mu lemmikute seltskonda (Vincent, Sebastian, Tõestus). Miks see lihtne lugu küll meeldis – kes seda teab.
Aga meie teatrimaraton läheb edasi. Kohevarsti Tõde-õigus taas Linnateatris, siis Draamas Rühka elu. Ning loodetavasti õnnestub ka Pärnus maikuul Rehepappi vaatams käia. Tore-toe igatahes!
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home