Vana hea Cornwell

Ma isegi ei mäleta kuidas ma sattusin Kay Scarpetta lugusid lugema. Tegelikult tean - Terje kinkis mulle tema esimese raamatu, mis eesti keeles ilmus. Patricia Cornwell, Vaestekalmistult. Aga esimene raamat ei köitnud mind tegelikult selle tegelaskuju külge. See andis pigem aimu, et seda võib täitsa lugeda, kui ette satub. Ja siis ma märkamatult hakkasin koguma tema raamatuid - vaid Kay lugusid (tal ka teisi peategelasi krimiromaanidel). Kuna eesti keeles on nagu on nende uute raamatute tempoka ilmumisega (välja arvatud Pratchett - kas tõesti keegi suudab sellest tempos neid osta ka, nagu nad ilmuvad?), siis ostsin neid järjekindlalt suuremate metropolide raamatupoodidesse sattudes ja avastasin, et need on minu jaoks inglise keeles ka täitsa loetavad. Ja nii neid on juba üle kümne mul riiulil. Aitäh tüdrukud veel ühe eest - seda ma polnud isegi inglise keeles veel lugeda jõudnud!

Reeglina toimub järjekordne kole veretöö, mida siis Kay, habras ja vapper, uurima asub jõuluaja eel. Ja kõik tundub tänu sellele veel trööstitum. Kuid mul kulus ikka 5-6 raamatut enne, kui aru sain, et Kay tunneb end nii põhjendamatult üksi. Tal on ümber nii palju sooje ja talle ustavaid sõpru. Aga ta on oma mure sees ja ei märkagi seda, kuidas nad teda ümbritsevad. Nagu vist ka elus tihti juhtub.